Huuuh, istun siin jällegi üksi ja ootan ühte koputust. Ärevus tuleb sisse juba vaikselt, sest kokkulepitud aeg on käes, ta on minuti hilinenud. Nüüd iga hetk võib olla just see hetk. Tunnen, kuidas pinge mu soolikates kasvab ning õhk meie Mau-korteris muutub üha paksemaks. Isegi Nööp on jätnud tavapärased ringi trallitamised ja istub laua all, salaja luurab oma mänguhiirt, aga vaikselt ja salaja (et ometi see hiir nüüd teada ei saaks!).
Minuteid õigest ajast on möödas juba kolm.
Ahahaaa, panen hoopis muusika mängima.
Nuneh,
TA TULII!!
Oligi koputus ja seal seisiski onu, kes tahtis meile pesumasinat tagasi anda!
Järgnes tramburai, sest olime unustanud ainukesele mehele, kes meie majapoole korterites üldse on, öelda, et ka täna oleks abi vaja, niiet kahjuks pidin ta unest äratama. Masin sai autost tuppa tõstetud ning seisab nüüd uhkel oma vana koha peal. Soojeneb ja harjub keskkonnaga, et juba paari tunni pärast saaksin ära pesta kõik riided, mis meil tekkinud on.
No comments:
Post a Comment