Oh kui piinlik!

Oleme kõik eraldi ja lahus, igaühel omad tegemised. Siku on praegu tööl, Krissu on koos Kleniga minu gümna paralleelika maakodus, mis jutu järgi ja piltide pealt tundub lausa imeline. Igaks juhuks ei hakka neid pilte siia panema, mis ta meile fbs saatis, et me hästi kadedad ikka oleks, natuke paha ja creepy võib olla teiste tühjast kodust pilte internetti riputada. Seal nad siis peavad täiesti väljateenitud puhkust.

Mina olen ka tööl, täna nimelt Aidas majajuhi ametikohal, kõik sõitsid koolitusele ja mina nüüd istun siin, löön aega surnuks [loe: olen hästi tähtis, teen palju tööd ja mul on hästi kiire kogu aeg]. Nii siis mõtlesingi, et kuna pole ammu nõndamoodi aega olnud ja Krissu, lisaks kõikidele muudele asjadele, ütleb, et ma peaksin ikkagi ka blogi kirjutama, siis siin ma nüüd olen ja kirjutan. Pühendan selle lause Krissule. Ja selle Sikule. Sain isegi Aida kuldvõtmekese, mis avab kõik uksed. See on juba väga hea!

See on ju hoopis põder O.o

Mul tekkis just enne hirmus piinlik olukord, mis leidis aset minu peas: istusin ja tundsin suurt häbi. Ma usun, et kõigil on vahel neid hetki, kui mõned mineviku veidrused lihtsalt lambisel hetkel pähe kargavad ükskõik, kas oled neid kutsunud sinna või mitte. Minul juhtus just nii. Olen viimased paar päeva Tallinna-Tartu-Viljandi vahet sõelunud ning sellega seoses hästi palju toredaid inimesi näinud ja asjalikke või vähem asjalikke asju teinud. Kuigi tegelikult nüüd järele mõeldes tuleb vist ikka öelda, et see seos peaks vist hoopis teistpidi toimima: et asjade ja inimeste pärast olen linnasid sõelunud.

Vahemärkus! Helistati just Aida telefonile, et üks onu tahab tulla kohviaparaati/-masinat parandama või üle vaatama või midagi seesugust. Ei ole minul õrna aimugi, et millisest kohviaparaadist ta räägib, aga ma ütlesin, et tulgu. Eks näis, mis ma temaga siis peale nüüd hakkan, aga kui ta kohviku kohvimasinaga tahab miskit teha, siis see ei ole vist küll hea..

Igaljuhul jätkates mu sõelumise ja piinlikkusega. Juhtuski nii, et Aita üksi jäädes lajatasid mulle pähe kõikvõimalikud piinlikud ja vähem piinlikud hetked, mis paari viimase päeva jooksul on juhtunud, nad võimendusid ning mul hakkas niiiiiii hirmus piinlik ja häbi, et lihtsalt ei osanud endaga midagi peale hakata. Istusin ja tundisn häbi. Kirjutasin Sikule fbsse, et vähegi kuidagi sellest painest lahti saada. Olen siiamaani veel järeltõugete mõju all niiet mulle tundub elu väga hirmus ja kuidagi hoomamatult keeruline, samuti on tunne, et olen ennast kogu maailma silmis nii kohutavalt häbistanud, et parem oleks järgmised 50 aastat lihtsalt pimedas toas teki all veeta.
Aga seda ei saa, sest kohe tuleb onu Pauligist ja tahab meie mingisuguse kohviaparaadiga midagi teha. Kui tuleb nüüd välja, et see (rosina)masin on kohviku oma ning neile see mõte ei meeldi, siis on küll hirmus piinlik, et ma tal siia tulla lubasin.

HÄH, ONU TULI!
Ei tahtnudki kohvikusse minna, hoopis kontori sosin-masinat tahtis uurida. Vedas mul praegu!!


Also leidsin just ennist internetist Celebrity Parents' Most Embarrassing Moments . Lisaks sellele, et see läheb kokku ka minu eelpool kirjeldatud hirmuhetkega on see ka minu kui tulevase noorsootöötaja seisukohast naljakas, sest lapsed on lapsed ja vahet ei ole kui kuulus sa võid olla, lastel on mingis vanuses igal juhul sinu pärast piinlik. Mul oli vähemalt südantsoojendavalt muhe seda lugeda.

Loodetavasti tuleb Siku mulle õhtul külla, kes teab äkki on isegi head saia üle jäänud. Oh seda rõõmu!


Muide, Tartus, sünipäevapeole minnes koperdasin kogemata Kleni maja otsa, muidugi oli vaja kohe pilti teha ja Maudele näidata.

Sest teiste inimeste maju pildistada ei ole ju üldse creepy.