Kui Signe ja Kerttu ärkasid, oli Krissu juba kodust ära läinud...

Ebatavaline hommik, aga õues on nii ilus, et ei julge aknast välja vaadatagi. Lumi ja päike kisuvad kaasa, õue ning sosistavad vaikselt-vaikselt, kuid tungivalt: "Jäta see filosoofia, tule kaasa. Sul on meiega hea..." Ja siis loomulikult on Kerttul teises toas maru lõbus koristades. Oeh, igatsen ka seda lõbu. Kui vaid saaks koristada... Aga ei saa, isegi mõelda ei julge sellest, et hakkaks koristama praegu, sest siis tuleb ette õppimistuhinas Krissu nägu, kes arvab, et ta on eksamiks veel liiga vähe õppinud (Praegu ka õpib Marita juures), ega tea veel midagi. Ja siis lööb reaalsus millegi tugevaga kõvasti vastu pead ja saan aru, et mina ju olen see, kes on õppimisega plindris.

Loodan, et Kerttu oma lõbusa koristamisega jõuab selleni, et mingi hetk korjab minu siit põrandalt kokku ning topib kuskile purki koos filosoofia konspektidega, et ma siis seal eksamini istuksin ning ei laseks ennast millestki kõrvalisest häirida.

Meil on sellised seinad, et nad vahepeal natukene kukuvad põrandale. Mistõttu muretseme, et ühel hetkel meil äkki ei olegi neid seinu enam. Meil nagu väga sellest mingit suurt probleemi ei olekski- kui seinu ei ole, siis ei ole, mis seal ikka. Aga siiski ehk järgmised üürnikud tahaksid neid, mistõttu mõtlesime, et peaksime selle seinapuru, mis meil vahepeal põrandale pudeneb, kokku korjama ja purki panema, et siis järgmistele elanikele andma. "Näe, palun, siin on seinad ka!"

Muideks, peab mainima, et meil on viimasel ajal märkimisväärselt palju külalisi käinud. Mis on ka tore!