Pesumasin...

...töötab. Ei teadnud nuppu keerata...

Hähh

Vaat Sulle nips vastu nina- pesumasin ikkagi ei tööta! Kui enne ei lasknud see vett välja, siis nüüd ei lase vett sisse.  Nii me siis elame oma riiete keskel ja ootame taas hetke, mil masinaparandajaonu uksele koputab...

Peab ka mainima, et Mau-korter pidas 22.jaanuaril lõpuks ära oma jõulupeo. See, et jõulud meile jõudsid tervelt kuu hiljem oli tingitud asjaolust, et detsembris on isegi jõule ja saginat igal pool maru palju ning mõtlesime, et jaanuar on rahulikum. Seega leidsime kuupäeva, mil oleme ise kodus ja ka meie suur abiline ning valgustaja, Kristo, Viljandis. Jagasime kingitusi, mängisime Nööbiga ning sõime kõhud täis rohkem kui oleks olnud vaja.

Hoolimata järgmisel päeval meid valitsenud hommiku- ja eksamiväsimusest hakkasime koristama ning mõtlesime, et miks siis mitte juba ka toad ümber tõsta.

Kerttu sai nüüd endale täiesti oma toa ja meie Kristiiniga lihtsalt suurema ruumi elamiseks. Ja uskuge või mitte- pärast üheksat kuud siin elamist ei maga ka mina enam põrandal! 

Nüüd on küll tunne, et oleme täielikult sisse kolinud ja saab mugavalt-mõnusalt olla. Kui ainult asjad lõpetaksid katki minemise...

Ja lõpetuseks veel pilt Nööbist. Magav laps on kõige parem laps.

Ootan

Huuuh, istun siin jällegi üksi ja ootan ühte koputust. Ärevus tuleb sisse juba vaikselt, sest kokkulepitud aeg on käes, ta on minuti hilinenud. Nüüd iga hetk võib olla just see hetk. Tunnen, kuidas pinge mu soolikates kasvab ning õhk meie Mau-korteris muutub üha paksemaks. Isegi Nööp on jätnud tavapärased ringi trallitamised ja istub laua all, salaja luurab oma mänguhiirt, aga vaikselt ja salaja (et ometi see hiir nüüd teada ei saaks!).

Minuteid õigest ajast on möödas  juba kolm.
Ahahaaa, panen hoopis muusika mängima.
Nuneh,

TA TULII!!

Oligi koputus ja seal seisiski onu, kes tahtis meile pesumasinat tagasi anda!
Järgnes tramburai, sest olime unustanud ainukesele mehele, kes meie majapoole korterites üldse on, öelda, et ka täna oleks abi vaja, niiet kahjuks pidin ta unest äratama. Masin sai autost tuppa tõstetud ning seisab nüüd uhkel oma vana koha peal. Soojeneb ja harjub keskkonnaga, et juba paari tunni pärast saaksin ära pesta kõik riided, mis meil tekkinud on.

Nöööööööp!

Ja sealt ta tuli: telefonikõne, millele järgnes Siku minek(pilt 1) ja seejärel tulek(pilt 2), aga mitte üksi, vaid kaaslasega(pilt 3) !!!!

 Järgnes suur uue (ajutise) pereliikme jäädvustamine hetkel kohal olevate pereliikmetega.

 Korraks kaotas Nööp isegi pea..

 ..aga siis leidis ikkagi üles :)

Mängime ja nunnutame.

Siin ta meil on. Ilus armas Nööp, kes kaheks nädalaks meie hoole alla usaldati. Esimesed tunnid möödusid uudistades, aga nüüdseks on aeg juba nii kaugele jõudnud, et noormees magab ilusasti õnnist und meie riidestange all oleva kohvri peal, kus on talle kaaslaseks ka kodust kaasa võetud tekk.

Ootusärevus

Sest meile tuleb elama kass!!! Just nii, KASS! Kaheks nädalaks küll ainult, aga vähemalt ta tuleb ja juba vähem kui nelja tunni pärast. Ei hakka siin pikalt seletama, aga lühidalt öeldes- Sille läheb reisile ning usaldab seniks oma kiisulapse kolme tulevase noorsootöötaja hoolde. Eks vaatab, kuidas hakkama saame. Ilmselt on sellel marakratil siin väga palju kohti, kuhu alla ja vahele pugeda või siis kuskilt midagi maha ajada. Aga arvan, et suurema osa ajast hoiame teda kaisus ja ninnunännutame-musitame-kallistame, nii et tal ei olegi aega eriti mujal ringi kooserdada. Hea viis pahanduste vältimiseks.

Aga seni, kuni teda meil veel ei ole, peab leppima teiste kassidega:
http://www.catgifpage.com/

Aitäh Kerttu, et mu soove kuulda võtsid ning postitusi tegid.

Igatahes vaadates neid eelmisi postitusi ja mõeldes sellele et Kerttul on kõikide asjade pärast hirmus piinlik ja veider olla, tunnen ma, et hoopis minul peaks piinlik olema. Ja vaadates neid postitusi, sain aru et ma olen vist ka tõesti liiga creeper, et teiste inimese maju pildistan. Aga no andke andeks, ma ei mõtle ju midagi pahasti, ma olin lihtsalt suures vaimustuses sellest puhkusest ja loodusest jne. 

Niisiis olen ma nüüd alliklepalt tagasi ning mu puhkus oli suurepärane. Ei hakka siia kõike väga täpselt kirjutama aga lihtsalt super maja, vaade merele, nii mõnus loodus, ilusad ilmad, wii ja muud vahvad mängud, saun jne. 

Nüüd homme sõidan ma Kleniga rootsi. Lähme vaatame mis meile seal pakutakse. Loodan, et tuleb vahva reis. 

Lisaks sellele kõigele, olen hakanud vist vaikselt hulluks minema. Kleni amsterdami minekuni on jäänud vaid 12 päeva ning ma ei ole suutnud kuidagi välja mõelda et mismoodi ma pool aastat selle murekoormaga hakkama saan. Õnneks on mul kaks suurepärast korterikaaslast, kes mulle ehk toeks on. 

Mau! :)

Hommik

Tere hommikust Aidast!
Olen selle 20 minuti jooksul, mis ma siin olen olnud, suutnud välja lülitada turvakaamerad. Lõpuks leidsin desktopilt õige ikooni, aga milline on just see nupp, mida vajutada, et kõik tööle hakkaks!?
Pärast pikka [rohkem nagu mõneminutilist] siseheitlust teemal "Kas peaks kellelegi helistama? Mis siis kui nad veel magavad? Mis siis kui ma midagi väga vussi keeran?" helistasin haldusjuhile, kes ütles et nojah okei, proovi seda parooli ja teist parooli ja saingi hakkama. Vussi siiski midagi ei läinud. Ei olnudki piinlik !

Lisaks, vaatamata sellele, et on veel üsna varajane hommik, vähemalt Mau-korteri jaoks küll, käis meil juba külaline. See oli nimelt postionu. Siku veel magas, aga mina õnneks juba askeldasin. Äkki kuulsin koputust, aga pika treenimise tulemusena teadsin koheselt, et see koputus ei olnud mitte meie korterile mõeldud. Arvasin valesti, sest nii nagu meie korteris võib koputusi segamini ajada ning naabrite telefonihelina peale oma telefonile [mitte tingimata ainult telefonile] vastama kippuda, siis kuulsingi läbi seina, et otsitakse korterit number 5. "See oleme ju meie," mõtlesin ning avasin ukse, et postionu ja naabritädi kimbatusest päästa. Onu oli üsna tusane, et meil korterinumbreid pole. Ta otsis Sikut, kes magas ning kelle ma pidin üles äratama, sest tuleb välja, et see, et ma Siku korterikaaslane olen ei piisa mitte karvavõrdki selle jaoks, et tema saadetisi vastu võtta. Või siis äkki ma lihtsalt ei meeldinud postionule, sest ta arvas, et ma meelega meie korterinumbrid ära olin võtnud, et talle vingerpussi mängida.

Krissu on ikka oma lebolas, aga kujutage ette minu üllatust, kui sain teada, et Siku va tööl elaja ei lähegi täna tööle, tal on hoopis vaba päev. Huvitav, mis ta küll sellega peale hakkab?

Oh kui piinlik!

Oleme kõik eraldi ja lahus, igaühel omad tegemised. Siku on praegu tööl, Krissu on koos Kleniga minu gümna paralleelika maakodus, mis jutu järgi ja piltide pealt tundub lausa imeline. Igaks juhuks ei hakka neid pilte siia panema, mis ta meile fbs saatis, et me hästi kadedad ikka oleks, natuke paha ja creepy võib olla teiste tühjast kodust pilte internetti riputada. Seal nad siis peavad täiesti väljateenitud puhkust.

Mina olen ka tööl, täna nimelt Aidas majajuhi ametikohal, kõik sõitsid koolitusele ja mina nüüd istun siin, löön aega surnuks [loe: olen hästi tähtis, teen palju tööd ja mul on hästi kiire kogu aeg]. Nii siis mõtlesingi, et kuna pole ammu nõndamoodi aega olnud ja Krissu, lisaks kõikidele muudele asjadele, ütleb, et ma peaksin ikkagi ka blogi kirjutama, siis siin ma nüüd olen ja kirjutan. Pühendan selle lause Krissule. Ja selle Sikule. Sain isegi Aida kuldvõtmekese, mis avab kõik uksed. See on juba väga hea!

See on ju hoopis põder O.o

Mul tekkis just enne hirmus piinlik olukord, mis leidis aset minu peas: istusin ja tundsin suurt häbi. Ma usun, et kõigil on vahel neid hetki, kui mõned mineviku veidrused lihtsalt lambisel hetkel pähe kargavad ükskõik, kas oled neid kutsunud sinna või mitte. Minul juhtus just nii. Olen viimased paar päeva Tallinna-Tartu-Viljandi vahet sõelunud ning sellega seoses hästi palju toredaid inimesi näinud ja asjalikke või vähem asjalikke asju teinud. Kuigi tegelikult nüüd järele mõeldes tuleb vist ikka öelda, et see seos peaks vist hoopis teistpidi toimima: et asjade ja inimeste pärast olen linnasid sõelunud.

Vahemärkus! Helistati just Aida telefonile, et üks onu tahab tulla kohviaparaati/-masinat parandama või üle vaatama või midagi seesugust. Ei ole minul õrna aimugi, et millisest kohviaparaadist ta räägib, aga ma ütlesin, et tulgu. Eks näis, mis ma temaga siis peale nüüd hakkan, aga kui ta kohviku kohvimasinaga tahab miskit teha, siis see ei ole vist küll hea..

Igaljuhul jätkates mu sõelumise ja piinlikkusega. Juhtuski nii, et Aita üksi jäädes lajatasid mulle pähe kõikvõimalikud piinlikud ja vähem piinlikud hetked, mis paari viimase päeva jooksul on juhtunud, nad võimendusid ning mul hakkas niiiiiii hirmus piinlik ja häbi, et lihtsalt ei osanud endaga midagi peale hakata. Istusin ja tundisn häbi. Kirjutasin Sikule fbsse, et vähegi kuidagi sellest painest lahti saada. Olen siiamaani veel järeltõugete mõju all niiet mulle tundub elu väga hirmus ja kuidagi hoomamatult keeruline, samuti on tunne, et olen ennast kogu maailma silmis nii kohutavalt häbistanud, et parem oleks järgmised 50 aastat lihtsalt pimedas toas teki all veeta.
Aga seda ei saa, sest kohe tuleb onu Pauligist ja tahab meie mingisuguse kohviaparaadiga midagi teha. Kui tuleb nüüd välja, et see (rosina)masin on kohviku oma ning neile see mõte ei meeldi, siis on küll hirmus piinlik, et ma tal siia tulla lubasin.

HÄH, ONU TULI!
Ei tahtnudki kohvikusse minna, hoopis kontori sosin-masinat tahtis uurida. Vedas mul praegu!!


Also leidsin just ennist internetist Celebrity Parents' Most Embarrassing Moments . Lisaks sellele, et see läheb kokku ka minu eelpool kirjeldatud hirmuhetkega on see ka minu kui tulevase noorsootöötaja seisukohast naljakas, sest lapsed on lapsed ja vahet ei ole kui kuulus sa võid olla, lastel on mingis vanuses igal juhul sinu pärast piinlik. Mul oli vähemalt südantsoojendavalt muhe seda lugeda.

Loodetavasti tuleb Siku mulle õhtul külla, kes teab äkki on isegi head saia üle jäänud. Oh seda rõõmu!


Muide, Tartus, sünipäevapeole minnes koperdasin kogemata Kleni maja otsa, muidugi oli vaja kohe pilti teha ja Maudele näidata.

Sest teiste inimeste maju pildistada ei ole ju üldse creepy.

FILO EKSAM - Check!

Tegelikult on pealkiri veidi eksitav sest eksam on tehtud minul ja Sikul aga Kerttul, vaesekesel, on kõik veel ees. Noh aga vaadates neid eelnevaid postitusi ja teades seda suurt, kohutavat ja jubedat tunnet kõhus, peas ja üldse igal pool kehas, võime julgelt öelda Kerttule, et see ei ole seda paanikat väärt. Ausalt. See oli igati mõistlik ja vahva eksam. Hirm ja paanika kadus umbes 10 minutit pärast klassi sisenemist, sest sain aru, et karta ei ole ju midagi ja nii õppejõud kui ka kaasõpilased võtavad asja ilma paanikata.

Meie Sikuga jõudsime järeldusele, (tegelikult juba mõned päevad tagasi), et filosoofia on tohutult põnev ja arvatavasti jätkame filosoofiaalaste raamatute lugemisega ka pärast eksami tegemist. Jah võib-olla tõesti oleme me imelikud.

Lõpptulemus on siis selline, et hoolimata sellest, et istusin seal klassiruumis pooleteise tunni asemel 4h ja käisin õppejõuda lõunatamas, sain ma endale hindeks C. Kuna läksin sinna esialgselt vaid E'd püüdma, olen päris rahul. Kui aga arvestada seda, et õppejõud mainis, et mul on väga vähe B'st puudu ja kas soovin lisaküsimustele vastata või olen oma C'ga rahul, vastasin mina et jah C sobib ja jalutasin minema. Miks ma ei andnud endale võimalust ja isegi mitte ei proovinud nendele lisaküsimustele vastata? Tegelikult on vastus lihtne kuid leian, et see on nõme põhjendus. Ausaltöeldes selleks hetkeks kui ma lõpuks õppejõuga lõunale kaasa sain minna ja talle vastata, olin ma üsna kuri, sest et olin arvestanud et eksam kestab umbes 1,5 - 2h aga ei, mina istusin seal 4h sest et kogu aeg tuli keegi kes ütles et tal on tohutult kiire ja vaja enne mind kindlasti ära vastata. Niisiis istusin pärast kirjalikku osa seal klassiruumis veel 3 tundi!!! Selle aja peale oli mul läinud kõht väga tühjaks ja olin väsinud lihtsalt istumisest ja seina vahtimisest. Seega ütlesin ka õppejõule et olen oma C'ga rahul, et ma lõpuks ometi koju minema saaksin ja selle eksamigak õik ühel pool oleks.  Noh eks ma nüüd tagantjärele ole natuke kurb, aga ah ei. Vähemalt sain läbi.

Siku kogemustest ma nii täpselt rääkida ei oska kuid tean, et temagi sai C ja see on super! Oleme mõlemad õnnelikud et see suur jubedus ja ettevalmistamine läbi on.

Hetkel tegeleme Sikuga pingelangusega. Käisime enne poes ja ostsime kokku kõike head ja paremat. Tahtsime küll välja minna aga midagi ei toimu täna nii et oleme siiski mõnusalt kodus lebos.

Lõpetuseks tahaks lihtsalt öelda kõigile teistele, kes alles lähevad 19ndal filosoofia eksamile, et ärge teie kindlasti üle mõelge ja ärge minge enda mõtlemisega nii kaugele et tunnike või kaks enne eksamit oksendada tahate. See asi ei ole mitte pooltki nii hull kui esialgu tunduda võib.  Olen enam kui kindel et minuga nõustuvad veel päris paljud, kes seda eksamit teinud on.


Ja siis veel varastaksin Reinhlod Uudrise (jah, ta tegi ka täna meiega koos eksamit) paari päeva taguse seinapostituse, sest see läheb lihtsalt nii väga meie mõtetega kokku.

Enne

Krissu juba läks, mina veel piinlen, Kerttul on kõik veel ees. Praegu tundub, et elu on selle hetkeni olnud nii lihtne ja ilus. Piinapink, ma tulen!

*Kõige raskem osa on praegu see, et peas käib: "Läbi lume sahiseva sõidab saanike..."

2:43

Oleme käinud loengus, naernud, tulnud lagedale erinevate absurdsete ideedega, tohutult söönud, õppinud ja õhtu lõpetanud hilisel kellaajal köögis istudes ja arutledes selle üle, millised peaksid olema lastele tehtavad jõulukingid ning kui palju üldse laste soovide/nõudmistega poes kaasa minna. Ja siis tegelikult on peas see, et milleks üldse rapsida ja pabistada? Ja filoosoofia... mis siis, kui see reaalsus on tegelikult uni? Ja nüüd, kui me läheme magama, siis alles algab elu. Aga mis on elu? Reaalsus? Praegune hetk?-Seda ju ei ole, sest see hetk, millal ma seda kirjutan, on juba läinud, see pole püsiv. Kui miski on nii kiiresti hajuv, siis kui tõenäoline on tema olemasolu? Kas see hetk on minu jaoks olemas? Mida ma tunnen sellel hetkel, kui ma ei saa sellele konkreetsele hetkele mõelda, sest see on juba minevik, mis tähendab, et peaksin rääkima sellest, mida tundsin?

Ja siis filosoofia naerab kuskil nurgas:

PS! Kuuleme sosinad-susinad-masinaid-rosinaid-usinaid ehk pole täpselt kindel, mida, aga see on midagi.

Kui Signe ja Kerttu ärkasid, oli Krissu juba kodust ära läinud...

Ebatavaline hommik, aga õues on nii ilus, et ei julge aknast välja vaadatagi. Lumi ja päike kisuvad kaasa, õue ning sosistavad vaikselt-vaikselt, kuid tungivalt: "Jäta see filosoofia, tule kaasa. Sul on meiega hea..." Ja siis loomulikult on Kerttul teises toas maru lõbus koristades. Oeh, igatsen ka seda lõbu. Kui vaid saaks koristada... Aga ei saa, isegi mõelda ei julge sellest, et hakkaks koristama praegu, sest siis tuleb ette õppimistuhinas Krissu nägu, kes arvab, et ta on eksamiks veel liiga vähe õppinud (Praegu ka õpib Marita juures), ega tea veel midagi. Ja siis lööb reaalsus millegi tugevaga kõvasti vastu pead ja saan aru, et mina ju olen see, kes on õppimisega plindris.

Loodan, et Kerttu oma lõbusa koristamisega jõuab selleni, et mingi hetk korjab minu siit põrandalt kokku ning topib kuskile purki koos filosoofia konspektidega, et ma siis seal eksamini istuksin ning ei laseks ennast millestki kõrvalisest häirida.

Meil on sellised seinad, et nad vahepeal natukene kukuvad põrandale. Mistõttu muretseme, et ühel hetkel meil äkki ei olegi neid seinu enam. Meil nagu väga sellest mingit suurt probleemi ei olekski- kui seinu ei ole, siis ei ole, mis seal ikka. Aga siiski ehk järgmised üürnikud tahaksid neid, mistõttu mõtlesime, et peaksime selle seinapuru, mis meil vahepeal põrandale pudeneb, kokku korjama ja purki panema, et siis järgmistele elanikele andma. "Näe, palun, siin on seinad ka!"

Muideks, peab mainima, et meil on viimasel ajal märkimisväärselt palju külalisi käinud. Mis on ka tore!

Head uut aastat ja mannapuder ja filosoofia

Aastavahetus on läbi ja head uut aastat kõigile!!!

Noh täna sain ma siis lõplikult iseseisvaks. Tegin endale ise mannaputru :D
See tuli parem kui ma arvasin aga palju halvem kui ema tehtud. Niiet arenemisruumi mul veel on.

Muidu kulgeb meil elu üsna tavapäraselt. Siku käib ikka igapäevaselt tööl, Kerttu pole end veel Viljandsse vedanud ja mina olen tartus või viljandis. Viljandis olles püüan ikka filosoofia lainel olla nii palju kui võimalik.

Eksamini on jäänud vaid 6 päeva!