Vabandused, vabandused..

See on nüüd küll see koht, kus peaks vist igatpidi ette ja taha vabandama, et meie blogi nii unarusse on jäänud. Meil on tõesti väga palju tegemisi ja juhtumisi olnud, seega pole otseselt aega leidnud (ja olgem ausad, natuke on asi ka viitsimise taga), et siia midagi kirjutada. Vähemalt nüüd, natuke rohkem kui kuu aega hiljem, püüame selle vea parandada.

Alustame siis kohe alguses üsna kurvast asjast. Nimelt 08.02 kuupäev on Kerttu ja minu jaoks edaspidi teine sünnipäev. Kaheksanda veebruari hommikul hakkasime siis Viljandi poole sõitma, aga väga kaugele me ei jõudnudki kuna Rapla - Türi teel toimus meil laupkokkupõrge vastassuunast tuleva autoga.
Oli üks väga kole kuid õnnelik õnnetus. Õnneks tuli kiirabi üsna ruttu ja haiglas tehti meile vajalikud protseduurid ja juba samal päeval saadeti meid kodusele ravile. Kahjuks annavad vigastused ja valud siiani endast väga tugevalt märku, aga õnneks mitte nii palju et need meie igapäevatoimetusi segaks. Seega on kõik ikkagi väga hästi ja muretsemiseks põhjust ei ole.
Lisan siia veel ka lingi sellest õnnetusest:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/delfi-fotod-raplamaal-juhtus-liiklusonnetus-haiglasse-kontrolli-viidi-kolm-inimest?id=70744221

Kindlustuse asjadega tundub olevat lõpuks ühel pool, jäänud on veel politsei. Ja saladuskatte all võin öelda, et Kerttul on juba uus autogi käes, aga sellest juba hiljem.

Jätkame siis palju rõõmsamates toonides. Lõpuks, kui me siis mõned päevad hiljem Kerttuga Viljandisse saime, saime uudise, et naabrite perre on lisandunud üks pisike unkel. Tegemist on imearmsa pisipoja Eduart Ekkega. Oh seda rõõmu ja uudishimu kui Maigi ja Viljar lõpuks koju tulid. Olime nagu mingid naabrimutid uksel vastas tervitamas. Poiss on vahva ja meilegi üllatuseks väga vaikne (meil ju seinad siin papist, aga beebi häält pole veel kordagi kuulnud).

Ja juba 15ndal veebruaril algas meie tripp Slovakkiasse. Tegemist oli Elamuspanga suvepäevadega. Kuna suvel olid kõigil käed-jalad tööd täis ja ühist vaba aega ei leitud, toimusid meie suvepäevad hoopiski nüüd Slovakkias suusatades/lauatades. Ühtlasi oli see ka meie Mau-korteri reis. Juhuu!

Aga kell on hetkel juba palju ja homme on vaja varakult kooli minna niiet Slovakkiast ja teistest toredatest tegemistest kirjutame pikemalt juba lähipäevil järgmises postituses.

Mau!

Pesumasin...

...töötab. Ei teadnud nuppu keerata...

Hähh

Vaat Sulle nips vastu nina- pesumasin ikkagi ei tööta! Kui enne ei lasknud see vett välja, siis nüüd ei lase vett sisse.  Nii me siis elame oma riiete keskel ja ootame taas hetke, mil masinaparandajaonu uksele koputab...

Peab ka mainima, et Mau-korter pidas 22.jaanuaril lõpuks ära oma jõulupeo. See, et jõulud meile jõudsid tervelt kuu hiljem oli tingitud asjaolust, et detsembris on isegi jõule ja saginat igal pool maru palju ning mõtlesime, et jaanuar on rahulikum. Seega leidsime kuupäeva, mil oleme ise kodus ja ka meie suur abiline ning valgustaja, Kristo, Viljandis. Jagasime kingitusi, mängisime Nööbiga ning sõime kõhud täis rohkem kui oleks olnud vaja.

Hoolimata järgmisel päeval meid valitsenud hommiku- ja eksamiväsimusest hakkasime koristama ning mõtlesime, et miks siis mitte juba ka toad ümber tõsta.

Kerttu sai nüüd endale täiesti oma toa ja meie Kristiiniga lihtsalt suurema ruumi elamiseks. Ja uskuge või mitte- pärast üheksat kuud siin elamist ei maga ka mina enam põrandal! 

Nüüd on küll tunne, et oleme täielikult sisse kolinud ja saab mugavalt-mõnusalt olla. Kui ainult asjad lõpetaksid katki minemise...

Ja lõpetuseks veel pilt Nööbist. Magav laps on kõige parem laps.

Ootan

Huuuh, istun siin jällegi üksi ja ootan ühte koputust. Ärevus tuleb sisse juba vaikselt, sest kokkulepitud aeg on käes, ta on minuti hilinenud. Nüüd iga hetk võib olla just see hetk. Tunnen, kuidas pinge mu soolikates kasvab ning õhk meie Mau-korteris muutub üha paksemaks. Isegi Nööp on jätnud tavapärased ringi trallitamised ja istub laua all, salaja luurab oma mänguhiirt, aga vaikselt ja salaja (et ometi see hiir nüüd teada ei saaks!).

Minuteid õigest ajast on möödas  juba kolm.
Ahahaaa, panen hoopis muusika mängima.
Nuneh,

TA TULII!!

Oligi koputus ja seal seisiski onu, kes tahtis meile pesumasinat tagasi anda!
Järgnes tramburai, sest olime unustanud ainukesele mehele, kes meie majapoole korterites üldse on, öelda, et ka täna oleks abi vaja, niiet kahjuks pidin ta unest äratama. Masin sai autost tuppa tõstetud ning seisab nüüd uhkel oma vana koha peal. Soojeneb ja harjub keskkonnaga, et juba paari tunni pärast saaksin ära pesta kõik riided, mis meil tekkinud on.

Nöööööööp!

Ja sealt ta tuli: telefonikõne, millele järgnes Siku minek(pilt 1) ja seejärel tulek(pilt 2), aga mitte üksi, vaid kaaslasega(pilt 3) !!!!

 Järgnes suur uue (ajutise) pereliikme jäädvustamine hetkel kohal olevate pereliikmetega.

 Korraks kaotas Nööp isegi pea..

 ..aga siis leidis ikkagi üles :)

Mängime ja nunnutame.

Siin ta meil on. Ilus armas Nööp, kes kaheks nädalaks meie hoole alla usaldati. Esimesed tunnid möödusid uudistades, aga nüüdseks on aeg juba nii kaugele jõudnud, et noormees magab ilusasti õnnist und meie riidestange all oleva kohvri peal, kus on talle kaaslaseks ka kodust kaasa võetud tekk.

Ootusärevus

Sest meile tuleb elama kass!!! Just nii, KASS! Kaheks nädalaks küll ainult, aga vähemalt ta tuleb ja juba vähem kui nelja tunni pärast. Ei hakka siin pikalt seletama, aga lühidalt öeldes- Sille läheb reisile ning usaldab seniks oma kiisulapse kolme tulevase noorsootöötaja hoolde. Eks vaatab, kuidas hakkama saame. Ilmselt on sellel marakratil siin väga palju kohti, kuhu alla ja vahele pugeda või siis kuskilt midagi maha ajada. Aga arvan, et suurema osa ajast hoiame teda kaisus ja ninnunännutame-musitame-kallistame, nii et tal ei olegi aega eriti mujal ringi kooserdada. Hea viis pahanduste vältimiseks.

Aga seni, kuni teda meil veel ei ole, peab leppima teiste kassidega:
http://www.catgifpage.com/

Aitäh Kerttu, et mu soove kuulda võtsid ning postitusi tegid.

Igatahes vaadates neid eelmisi postitusi ja mõeldes sellele et Kerttul on kõikide asjade pärast hirmus piinlik ja veider olla, tunnen ma, et hoopis minul peaks piinlik olema. Ja vaadates neid postitusi, sain aru et ma olen vist ka tõesti liiga creeper, et teiste inimese maju pildistan. Aga no andke andeks, ma ei mõtle ju midagi pahasti, ma olin lihtsalt suures vaimustuses sellest puhkusest ja loodusest jne. 

Niisiis olen ma nüüd alliklepalt tagasi ning mu puhkus oli suurepärane. Ei hakka siia kõike väga täpselt kirjutama aga lihtsalt super maja, vaade merele, nii mõnus loodus, ilusad ilmad, wii ja muud vahvad mängud, saun jne. 

Nüüd homme sõidan ma Kleniga rootsi. Lähme vaatame mis meile seal pakutakse. Loodan, et tuleb vahva reis. 

Lisaks sellele kõigele, olen hakanud vist vaikselt hulluks minema. Kleni amsterdami minekuni on jäänud vaid 12 päeva ning ma ei ole suutnud kuidagi välja mõelda et mismoodi ma pool aastat selle murekoormaga hakkama saan. Õnneks on mul kaks suurepärast korterikaaslast, kes mulle ehk toeks on. 

Mau! :)